Mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli
Ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb
Ma ise mässin tihedamalt kaela ümber salli
Ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen
Ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla
Kui miski seda pitsitab just nagu kitsas krae
Ei anna enam vandeid ma vaid vannun vaikselt alla
Niisama vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg
Pean päevast päeva omaette pikka videvikku
Mu päike loojub taevas tuhmub kustub päeva kuld
Toos tühi on ei ole selles enam ühtki tikku
Ja mina mees ei võta enam üles pirrutuld
Mu aasadel on hommikuti hõbevalget halla
On õrn ja rabe salamahti külmetanud maa
Kui lähen sinna kõndima ma võtan jalad valla
Ning jäätund kõrte kõlinas on kaduviku hurm
Kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
Ja kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos
Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
Kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos
Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
Kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos
