Mäletan kui esimene lumi,
langes taevast nagu ime,
tänavatel läikis sile jää.
Kaua vaatasin su silmadesse, kuigi oli pime
ja mu käsi leidis üles sinu käe.
Tollel hetkel lootsin vaid, et aeg jääks seisma siin.
Palusin, et meie ümbert maailm kaoks.
Mis ka iganes ei juhtu, tea, et minu südames
on alati üks kamber sinu jaoks.
Ootasin kaua ma,
meie nurgal sind ma.
Kordki veel tuled
ja mulle seletad.
Miks mind hoiab lummuses,
su huulte habras toon.
Miks küll kasvab janu,
kui su karikast ma joon.
Kes on loonud ilma selle täiuslikuse?
Miks lumes õitseb metsik orhidee?
Lumes õitseb metsik orhidee.
Aeg ei kuulnud ega vastanud mu palveile,
elu ladus müürid meie vahele.
Kuid õrn ja valge lumi langeb ikka veel,
Mu südamest just sinu õitele.
Ootan nii jälle
meie nurgal sind ma.
Kordki veel tuled
ja mulle meelde tuletad:
Miks mind hoiab lummuses,
su huulte habras toon.
Miks küll kasvab janu,
sinu karikast ma joon.
Kes on loonud ilma selle täiuslikuse?
Miks lumes õitseb metsik orhidee?
Miks lumes õitseb metsik orhidee?
