Laisk mees, kes vihkas õhku
leidis õnne loteriil
Kuid siis ta lasti õhku
järgi jäi vaid mantlisiil
R:
Iseenda varjust sa lahti ei saa
Parem ära harju ükskord, et su kannul kõnnib ta
Vari on kui vaakum
mis su külge haakub
kuni lõpuks faatum
kaasa sind viib
Kuid on mu jutu epiloog
et vari meelde toob
mul naisterahva, kel on soov
mu sabas käia igal pool
Virk mõõtis vererõhku
talle vastik oli viin
kuid siis sai noaga kõhtu
jõuetuks jäi meditsiin
On sume suveõhtu
aknas vihub valguskiir
Sa ütled poeme põhku
hullem see kui hiina piin