Sul tundub, et jooksen Su eest,
ja mulle, et ammu mu järel Sa käid.
Kuid jälle, kui ristub me tee,
ma põgenen veel.
Kaod silmist, ma minuteid loen
ja ootan, et jälle Sa leiaksid mind.
Kui näeme, siis hakkab mul soe,
et kõrvetan, kui iseend.
Taas, kui kohtume juba,
kui tuttavad koos.
Nüüd koiduni me ei pea ruttama.
Silmi silmist ei pöörata suuda.
Me tõusev päikene näeb,
meid suudlemas veel.
Ma jooksen, sest ootad mind taas.
Me armastus otsa ei lõpe, nii näib.
Ei kellestki muust mõelda saa,
on süda nii armastust täis.
Ref. 2x